Kohalik eestlaste sõber Jason võttis meid kolme käsile ja vedas üheks nädalavahetuseks Kanada ilusamaid kohti vaatama ja uurima. Reedel töötasime kiirkorras poole päeva ja siis asusime teele 800 km kaugusel Jasperisse. Esimene õhtu käisime söömas ja saime ühe kohaliku noorteseltskonnaga tuttavaks. Teisel päeval käisime läbi parimad palad, mis Jasperis pakkuda on ning kolmandal päeval viimased kohad ning lõpetasime Banffis. Banffi me minema ei pidanudki alguses, aga hoog oli nii suur, et pidama ei saanud. Ning siis kell 17 õhtul sõime pitsat ja vaatasime kaarti ning meil oli sõita üle 1000 km ja tööpäeva algas kell 7 hommikul. Jõudsime koju 2:30 öösel kenasti. Viskan siia hunniku pilte, kus käidud ja mida nähtud.
Muudest uudistest nii palju, et augusti lõpus oli mul tööintervjuu Skype'is kell 23 õhtul kohaliku aja järgi ja täpsemalt räägin kui kodus ja kellele huvi pakub. Kolm nädalat läks mööda ja sain vastuse, et mind soovitakse nii pea kui võimalik tööle saada ning see oli kolm päeva peale lennupiletite ostmist. Nimelt tulen koju 28.10 ja 30.10 alustan uuel töökohal. Detailid jätan kohtumiste tarvis. Ootan väga juba kojuminekut tegelikult, sest päris palju asju ja ettevõtmisi on minuta olnud. Tavaliselt on ju nii, et kui kohal pole, siis oli kõige ägedam. Kätsi sünnale pole ma juba neli aastast järjest jõudnud näiteks. Kurb...
Igaljuhul vaadake pilte oma sombusest Eesti ilmast ja mõelge selle peale, et meil siin on juba miinused käes ja lumi tulemas.
Maligne lake.
Maligne lake.
Maligne lake ja kakerviir.
Maligne lake, Spirit island ja eestlased.
Jasper Tramway ja paremal üleval Jasper.
Jasperi kohal.
Vana Tallinn, Kolm Eestlast ja Kanadalane.
Mount Robson.
Ilus pilt seinal.
Käisime üle piiri ka!
Athabasca liustik ehk koht, kust saab alguse Fort Mcmurray samanimeline jõgi, mis on kordades sitasem (ausalt).
Athabasca liustik, mis saal alguse Columbia jääväljast.
Metsad põlesid, väikene sünnipäev (lõin oma elu esimese birdie), kartulisalat, suvepäevad, golf (uus madalskoor 104), kuumust ja külma, virmalised, kõrts.
Töö ja elu siinkandis
veerevad üldjoontes samas taktis. Viimased kaks nädalat oleme
töötanud Kanada lahtiste golfivõistluste heaks (Boreal Open), et
golfiväljakud oleksid turniiriks tasemel. Möödunud nädalal
töötasime päeva jooksul kahes vahetuses. Hommikuti algas tööpäev
kell 4:15 koos hommikusöögiga klubi poolt ning lõpetasime umbes 8
paiku. Teine vahetus oli õhtul peale viimaseid võistlejaid kell
18-20. Lisaks olid meil abis ka vabatahtlikud, et saaksime kõik
rajad enne esimesi mängijaid korrastatud. Mina ja Ülvar tegime
punkreid, kuid turniiri ajal saime veel kaks abiks ning töötasime
kolmestes gruppides: kaks rehaga ja üks traktoriga. Ma olin reeglina
traktori peal, sest see rehitsemine hakkab seljale veits, kuna ma
lihtsalt olen liiga pikk ning mulle meeldib rohkem traktoriga triipe
vedada. Kuigi minu traktor on väga kapriisne, saan ma sellega
hakkama. Teistele poistele ei meeldi see traktor kohe üldse mitte.
Homsest taas vana rutiin.
Enne suurturniiri tegime väikese koosviibimise ja söömise koos hooldusmeeskonnaga. Igaüks tõi sinna midagi söödavat ja soovitavalt isetehtud. Ma valisin lihtsa tee ja tegin täidetud mune ning Ülvar tegi singirulle näiteks. Kanada noored on jõle pirtsud söögi suhtes muide. Nad on vist ära hirmutatud kõiksuguse bakterijuttude ja haigustega, at paar tundi seisnud singirulli ei sobinud neile üldse süüa näiteks. Samas kui meil siin turniiri raames hommikusöök toodi Tim Hortonist (peekoniburgerid, muffinid ja saiakased ning kohvi ja tee), siis olime meie Ülvariga need hullud, kes allesjäänud burgereid sõid. Toidust rääkides oleks hea, kui ema saadaks mulle retsepti, kuidas kartulisalati ikka õigesti teha ning napoleoni kooki tahaks ka teha ühe tulevase tähtpäeva raames. Ilmselt ei suuda ma elu sees sama head teha, aga nad pole siinkandis õiget kartulisalati saanud (vaid eelmine aasta, kui Mikko tegi) ja sellist kooki nad ei tunnegi siin.
Suurturniirist nii
palju, et kahel esimesel päeval ma ei käinud, kuna vaatasin ka
jalka poolfinaale ning kuuldavasti polegi seal suurt vaadata.
Eelviimasel päeval käisime vaatamas, kuid minu arvates ei tekkinud
mingit suurturniiri tunnet: rahvast nagu polnud vaatamas ja tundus
kuidagi teistsugune kui ma ette kujutasin. Liiga palju telekast PGA
tuure vaadanud vist. Ühel päeval, kui ma ei käinud vaatamas olid
mitmesugused võistlused ja üks selline oli "longest drive"
ehk pikim avalöök. Üks mees olevat seal "putteriga" 280
jardi löönud (jard = 0,91 meetrit). Ma saan vahel harva "driveriga"
üle 200 jardi näiteks. Suur plaan oli viimasel päeval minna
võistluste finaale vaatama, kuid kahjuks pärast hommikust vahetust
hakkas vihma sadama. Oli väike oht, et kutsutakse erandkorras tööle
tagasi, et griinid veest puhtaks teha ja muud hädavajalikku, et
turniir ilusti lõpetada. Praegu ma ei teagi, mis sai sellest, aga
igaljuhul olin kodus ja vaatasin jalgpalli finaali. Minu
lemmikvõistkonnad Holland ja Rootsi olid juba selleks ajaks ammu
kodus, aga Hispaania võidule panustasin juba turniiri alguses.
Kahjuks ei panustanud raha.
Tagasiside golfiradade
kohta on olnud igati positiivne. Ülemused kiitsid kõvasti kogu
hooldusmeeskonda ja progolfarite hulgast oli kuulda, et siiani parim
rada, kus turniiri raames mängitud. Peab tunnistama, et kui ilusa
ilmaga oma golfiradasid sai vaadata, siis oli ikka hea tunne küll,
et nii kenad näevad välja. Eriti kui võrrelda selle pildiga, mida
siia saabudes nägime.
Ilmselgelt pro.
Mu enda golfioskused on
teinud väikese hüppe paremuse poole. Üks nädalavahetus andis paar
pügalat tasemele juurde. Peale tööd jäin "driving range'i"
harjutama, et oma tehnikat kinnistada ja tunnetust parandada. Kui
seal harjutada, siis ikka antakse kõrvalt nõu ja näpunäited. Üks
vanem mees õpetas mind "ledge'iga" paremini lööma
näiteks. Järgneval ühapäeval jäin samamoodi kuivtrenni tegema
ning pärast läksin baari sööma ning olin võtnud juba nõuks, et
jalutan koju viimast veerandfinaali vaatama. Pisut enne viimast ampsu
astus üks töökaaslane juurde ja küsis, et mis ma teen siin üksi
ning ma vastasin, et tegin trenni ja lähen koju. Selle peale kutsus
ta mind koos tema abikaasaga mängima. Neiu ise tegi kaasa 9 rada ja
siis liitus meiega üks slovakkia juurtega tüüp, kellega ma olen
ennegi mänginud paaris pundis. Igaljuhul sain nii tema kui abikaasa
käest paar väikest näpunäidet, kuidas draiveriga lüüa. Pärast
seda ja kuivtrenne hakkasid mu avalöögid otse JA kaugele lendama
ning ma tegin oma koledast keskmisest 13 lööki väiksema
koguskoori. Rõhutan, et keskmisest ja üldjoontes hakkan vaikselt
lähenema bogeydele ehk igal rajal löön ühe löögi üle pari.
Praegu keskendun pigem stabiilsuse ja õige tehnika leidmisele ja
hoidmisele kui löökide arvule.
Skype, Catani ja
minikokkutulek
See, et ma siin kaugel
keset ei midagit olen ei tähenda, et ma kadunud olen. Ajatsoonid
eriti armu ei anna, aga vahepeal oli kaks koosviibimist, kust minagi
Skype'i vahendusel osa sain. Ühel laupäeval (vist oli) pärast tööd
kell 9 kohaliku aja järgi liitusin Alberti sünnipäevaga. Avasin
bacardi ja võtsime napsu koos ning sai ka veidi tennist vaadatud.
Ning nädal peale seda oli meie klassikokkutulek kohvik Klausis, kus
ma samamoodi väikesest aknast osa võtsin. Ootan huviga juba Kadrina
Keskkooli 110. sünnipäeva, kuhu ma lubasin teatud põhjustel
kindlasti tulla.
Meil vanadel Catani
asustajate hulludel st Kimmo, Kätlin, Raido ja mina on käimas
väikene meistrivõistlus kuni ma taas kodumaa mulda talla all tunda
saan. Praegu klapib nii, et kui ma töölt jõuan ja golfi sel päeval
mängima ei lähe, siis katsume teha 1-3 enne kui eestimaal tuled
kustu pannakse. Internetis ja üle Skype'i toimib päris naljakalt
kogu mängmine. Kes meiega kunagi mänginud on või kõrvalt
vaadanud, siis need teavad, et viisakusi tagasi ei hoita ja kui
täringud seitsme annavad, siis on mõtekas kõrvad kinni katta.
Võtsin isegi huumori mõttes mõned mängud linti ja kui tunnen, et
huumorist on puudu, siis panen lindi käima.
Eneselegi ootamatult on juba kuu aega möödunud Fort Mcmurrays. Siinmaal on kevadist ilma natuke napivõitu ja hommikuti on jube külm. Miinuskraadegi on olnud viimastel nädalatel ja kui härmatis on, siis algab tööpäevi hiljem, sest golfimurule ei tohi härmatisega askeldama minna. Viimase nädalaga on golfiväljakud lõpuks rohelisemaks muutnud ja päevad soojemaks. Nädala kõrgeimad on praegu 17 kraadi lähedal juba – mai lõpus!Ajatsoonidest nii palju veel, et üldse ei klapi. Eestiga on ajavahe +9 tundi ja Austraaliaga +16 tundi. Mingil pühapäeval oli päris tore Skype'is rääkida päev otsa erinevate kodanikega üle maailma muidu!
Võib vist öelda, et kohalikku elusse on sisse elatud, vähemalt kõik tööga seotud on paika loksunud. Minul ja härra Ülvaril algavad tööpäevad kell 5. Ärkame vastavalt kell 4 ja 4:20. Ma võtan hommikuid rahulikult ega viitsi kiirustades süüa ja ärgata, samas Ülvar teeb kiiräratuse. Hetkel läheme tööle ühe töökaaslasega, kes meid hommikuti maja eest peale võtab. Töötame nädala sees kell 5-13, nädalavahetustel umbes 5st kuni 9-10ni olenevalt, kuidas jõuab. Töö on iseenesest lihtne. Vähemalt mulle tundub, et siin on umbes poole vähem töötegemist. Päev algab reeglina punkrite korrastamisega – masinatega tasandame ja tõmbame triibud peale ning rehadega kohendame ääred. Seda teeme reeglina 3-4 tundi hommikul olenevalt palju tööl on. Punkreid teeme hetkel neljakesi, nädalavahetustel kahekesi, sest kahel neljast on vaba üle nädala. Lõunat sööme tööl ja parematel päevadel teeb Mikko ise meile lõunat ning annab lõunale lisaväärtust. Pärast lõunat teeme muid töid, mis vaja ja hetkel on suurprojekt punkriäärte lõikamine ja korrastamine.
Mulle selle töö juures meeldib see, et me saame suhteliselt üksinda oma asju teha ja värskes õhus terve päeva olla. Ning, mis kõige tähtsam - saab muusikat kuulata. Kuna meil on uhke internet kaabli seest, siis on mul võimalus uut muusikat hankida nagu vanadel headel aegadel ja iga päev oma muusikameeli kostitada hea ja paremaga.
Täna tulime töölt ja golfi mängimast ning koduuksel turgatas pähe, et me tegime 8 tundi tööd, mängisime 3 tundi golfi ja kell oli alles 17.00. Päris iga päev pole golfi saanud mängida, sest vahel pole vaba aega, vahel on ilm kehva ja vahel väsinud. Austraalias oldud viimase kahe kuuga kogutud golfioskused pole küll hüppelist arengut teinud, kuid teiste juhendamise ja enda tarkusega näen vaeva, et saavutada stabiilsus. Paugutamisareenil (ehk driving range'is) olen üsna osav juba, aga teame ju küll, et soojendusel on kõik kõvad mehed (võrkpalli vanasõna). Driverit ma ei kasuta ja seda oma ka mitme teadjamad öelnud, et enne õpi muud kepid ära. Ironitega lüüa on kõige paremini käpas ja greenil on minigolfi tõttu ka suhteliselt lihtne. Praegused komistuskivid on chipping ja avalöökide stabiilsus. Samas üleöö pole keegi Metsatiiger. Õnneks on siin võimalik nõrkemiseni harjutada ning töötajad saavad seda kõike tasuta teha. Vihjeks muidu maksaks üle saja taala, et 18 auki mängida näiteks. Austraalias oli 20 taala keskmiseks hinnaks näiteks.
Vabal ajal on siinsed tegevused natuke piiratud ja kuna meil pole autot, siis pole ka iseseisvad liikumisvõimalust. Baarisistuja pole ma kunagi olnud ja seega võtsin endale nõuks teha midagi asjalikku. Nimelt lubasin endale, et iga tööpäev loen raamatut (Chuch Palahniuki ("Fight Clubi autor) "Survivor") sai just eile läbi. Seejärel õpin prantsuse keelt 15 minutit sellest õpikust, mille kodanikud kinkisid kui sauna tegime viimast korda, aga peale esimest nädalat ma kardan, et see projekt jääb katki. Kolmandaks vaadata ja kuulata Yale'i ülikooli videoloenguid (hetkel hammustan mänguteooria leoguid). Neljandaks värskendada oma Exceli oskusi, mida kavatsen teha oma golfitulemusi analüüsides ja ülesanded tehes. Ma hakkasin huvi pärast Grepolist mängima, kuna Raitsi kõrvalt nägin Austraalias ning nüüd puhusin hääled sisse. Päris asjalik planeerimis- ja strateegiamäng. Sarnane Utopiaga veidi, aga mitmekülgsem ja sisukam. Eks me näe, kaua see mind paelub. Ning spordimõttes iga päev teha kas vaese mehe jõusaali või käi metsas jooksmas ning seda juhul kui tööl pole mingi eriti füüsiline päev olnud. Kõike neid asju teen kindlasti juhul kui ei käi golfi mängimas sel päeval. Panin Lõustakasse ka lubadusena üles need punktid ja nüüd ei saa ma taganeda (va prantsuse keele õppimine). Pilte hakkan homsest uuesti tegema ja võtan kaamera kaasa nüüd, kui rohelisem ja ilusam on. Seniks mõned koledamad:
Palju õnne sünnipäevaks Riinule, kellel on eesti aja järgi põhjust vanust peitma hakata! Tervitavad vend, Mikko ja Ülvar!
Niisiis, olen jõudnud
Kanadamaale koos Ülvari ja Mikkoga ning uueks elukohaks on Alberta
osariigis linn nimega Fort McMurray. Pärast 11 kuud Austraalias on
siiatulek tundunud veider valik, mille tõttu peaksin natuke
selgitama tagamaid. Kui Mikko, Allan ja Kristjan eelmine aasta
Kanadas käisid, siis hoidsid nad nagu kord ja kohus lippu kõrgel ja
jätsid märgi maha. Tänu sellele oodati neid ka sel aastal
suvehooajaks tööle. Allan ja Kristjan ei saanud erinevatel
põhjustel seekord tulla ja minul nagunii Kanada sügeles juba ammu,
siis avaneski võimalus, mida maha visata oleks patt. Otsustasin
blogi pidada ka enda serveris ning kolmekesi jätkame ka eelmise aasta blogi.
Sõit-sõit-sõit
sinna, uude maailma
Teekond Kanadasse algas
13. aprillil, mis loomulikult oli reede. Lennujaamas ootesaalis
jätsime viimastega hüvasti ja läksime pardakaarte saama ja pagasit
ära andma. Kes seal oli ja mäletab, siis millegipärast läks
teenindajatel kaua aega, et meie pileteid välja printida. Tuli
välja, et meie lend oli ülebroneeritud ja neiu pakkus meile
varianti, et jääme ootele ning lähme teisega lennuga suunal
Tallinn-Oslo-London ning saame kompensatsiooni. Sel hetkel polnud
veel kindel, et kas me peame teise lennu võtma, aga oleksime vaid
pool tundi kaotanud ja lend Calgarysse läks alles laupäeva
hommikul, siis olime nõus vajadusel lendu vahetama.
Turvakontrollid
läbisime edukalt ja ootasime oma värava taga lennukilepääsu. Kuna
meil kiiret polnud, siis ei hakanud me ennast liigutama enne kui
olime viimased pardaleminejad. Just siis kui hakkasime oma passe
näitama ilmus varjudest Estonian Airi esindaja ja küsis, et kas
meie oleme Rennat, Mikko ja Ülvar ning tahaksime teisele lennukile
minna. Loomulikult! Täitsin hüvitise vautšeri meie kolme nimel ja
läksime järgmisesse väravasse oma lendu ootama. Seekord saime
peale kenasti ja asusime Londoni poole teele .
Londonisse saabusime
õhtul kell 23 ja lend Calgarysse läks järgmisel hommikul kell 9
midagi peale ehk öö lennujaamas. Leidsime endale nurga koos
pistikute ja istumisega ning olime ilusad. Meil käis külas ka
kohalik eestlane Susann (või z-iga), kes meiega nalja viskas ja Vana
Tallinnaga kohvi jõi. Minul läks see öö kuidagi kiirelt, aga eks
mul ole juba kõva praktika seljataga seoses pikkade ootamistega
lennujaamas. Toksisime Ülvariga Red Alerti loomulikult ja vaatasime
mõne filmi või sarja ja lupsti hommik ning oli aeg järgmise lennu
peale kobida suunaga Calgary. Tänu veinidele ja suhteliselt magamata
ööle oleks arvanud, et tuleb uni tuleb kiirelt ja kestab kaua, kuid
kahjuks jäi see vaid unistuseks. Kohaliku aja järgi kell 12 või
nii jõudsime Calgarysse.
Edmonton, aknast, talvel
Kui viimased kaks päeva
Eestimaal olid juba kevadise ja soojad, siis Calgary ilm oli väga
külm. Kõik kindad, sallid ja mütsid läksid juba lennujaama uksel
käiku. Otsustasime kohe kiirelt Edmontoni sõita, mis on umbes
poolel teel meie sihtkohta Fort McMurraysse, et järgmine reis oleks
lühem. Samuti oli plaanis otsida ka autot, millega edasi liikuda ja
FM-is tööl käia. Õhtuks jõudsime Edmontoni ja läksime hotelli.
Õhtul tegime väikse tuuri linna peal ja Mikko näitas natuke linna
ja rääkis eelmisest reisist siinkandis.
Pühapäeval paistis,
et kevad hakkab lõpuks Kanadasse jõudma, sest päeval oli isegi
soojakraade tunda. Kuna enamus asutusi on suletud ja automüügi
urkad samuti, siis käisime nagu pätid autosid piilumas. Üheski
kohas polnud hindasid väljas ja seetõttu nägime vaid värvilisi
autosid ja muud kasu sellest polnudki. Esmaspäeval läksime uuesti,
et siis müüjatega rääkida ja vaadata, mis neil pakkuda on. Meie
eelarve oli muidugi minimaalne ja seetõttu ei õnnestunudki leida
odavalt sõitvat autot. Samuti tegime pangakontod ja SIN numbreid
üritasime ka vormistada, aga järjekord oli liiga pikk ning jätsime
viimase katki. Neid saab peaaegu igas suuremas asulas teha , nii et
polnud muret.
Saabumine Fort Maci
Kuna autot ei saanud ja
neljapäevaks oli vaja Fort Macis olla, siis võtsime rendiauto.
Rikkad nagu me olime,
siis pidime tegema, mis vaja. Auto võtsime
nädalaks, et esimene nädal rahulikum oleks ja asjad aetud saaks
ning oleks aega tööl sisse elada. Edmontonist Fort Maci on 440 km
ja sisuliselt on see maailma igavaim sirge tee. Ainus ärev hetk kogu
teel oli 50 km põlenud metsa ning Fort Maci sissesõit. Viimane
seepärast, et sadas hullu lörtsi ja nähtavus oli vast 20 m kui
sedagi. Korraks ehmatas küll ära, et kuhu kurat me nüüd oleme
tulnud. Otsisime esimeseks õhtuks hotelli ja pärast mõne
külastusts oli selge, et hinnad on siinkandis poole aastaga tõusnud.
Võtsime odavaima ning õnneliku juhuse läbi olime samas toas, kus
eelmine aasta eelmine eesti kolmi eesotsas Mikkoga oli.
Teisipäeval oli aeg
leida meiele elukoht. Tänu Mikko eelmise aasta kogemusele käisime
samad agendid läbi ning viimases leidsimegi endale korteri. Seal
isegi mäletati Mikkot ja mis kõige parem, et ühe töötaja õde
(vms) pani oma lapsele nimeks Micko, sest ta kuulis seda nime ja
arvas, et see on äge. Kes isa on, ei tea. Peab mainima, et Kanada
paberimajandus on ikka kohutav ja kõikide allkirjade saamine ja
üürilepingu sõlmimine võttis meil terve päeva aega. Me ei saanud
veel samal päeval sissekolida, kuid õnneks üks Mikko tuttav
eelmisest aastast päästis meid hotellist ja saime tema juures
ööbida. Viskasime ka tööl käppa kui seal käisime ning
neljapäevast algaski meie esimene tööpäev. Teisipäeva hommikul
saime lõpuks oma uude koju kolida ja kergemalt hingata. Jällegi
õnneliku juhuse läbi oleme samas majas, kus eelmine trio elas
eelmine hooaeg, kuid korrus kõrgemal. Kõik on käe-jala juures ja
olemas. Golfiklubi on umbes 6 km kaugusel ja pärast rendiauto
tagastamist õnnestub tööle saada koos töökaaslasega, kuni oma
auto õnnestub soetada.
Töö golfiklubis
Roheline vaade FGMC-le
Mina ja Ülvar asume
tööle golfiklubis hooldusmeeskonnas. Täpselt töö sisu veel ei
tea, aga arvatavasti asume põhitööna punkreid hooldama. Esimesed
kaks päeva töötasime 7st 15ni, kuid suvel hakkab tööaeg olema
ilmselt 5st 13ni või nii. Nädalavahetustel töötame pool päeva.
Fort Macis sadas meie saabudes ju lund ning ka golfiklubi avamine
lükati seetõttu natuke edasi. Lihtsalt seepärast, et golfirajad on
lume all või liiga märjad ning punkrid on lund ja jääd täis.
Esimese nelja päeva jooksul võtsime greenidelt lumetõkked ära,
puhastasime punkreid ning pumpasime neist vett välja. Sellest
nädalast peaksime asume õppima masinaid käsitlema ja muid töid.
Ma ise täna, esmaspäeval tööl ei ole, sest käisin Edmontonis
rendiautot viimas. Sõidan muide bussiga praegu ja kirjutan seda
siin. Esimesel nädalal kohtusime põgusalt peaaegu kõigi golfiklubi
töötajatega ja rohkem oma meeskonnaga. Vastab tõele, et ka Kanadas
on sõbralikud "Hi! How are you?" inimesed.
Tööpäevade lõpus
oleme käinud "driving range'is" paugutamas, sest rajad
avatakse ehk selle nädala lõpupoole. Peab tunnistama, et Raidoga
soojal maal golfimängimisest on ikka kasu olnud. Tehnikat on vaja
ikka lihvida küll ja enam, aga tunnen, et seda rammu veel kätes
jätkub. Osavust on, mõtlemist on, nüüd on vaja harjutada ja need
kaks kokku viia. Muide, luban, et loen golfisõnavara kuskilt ja
edaspidi katsun ikka eestikeelseid väljendeid kasutada.
Esimene nädal Kanadas
on seljataga ja esmamulje on natuke imelik. Kujutasin Kanadat ette
teistmoodi vist, aga ma olen näinud vähe ja kohalikku elusse pole
veel sisse elanud ilmselt. Nagu mul ikka kombeks, et vaikselt jälgida
ja õppida, et kes, mis ja kuidas on. Kuuldavasti on Fort Mac üks
rikaste pesa, kus elavad enamuses need, kes ümberkaudsetele
õliväljadel musta kulla raha kokku lükkavad. Ühe asjana pean ära
mainima, et vähemalt siiani sõidetud maanteed on üsna kehvas
seisukorras. Kohati isegi hullemad kui kodumaa teed. Linnadeski
tundub, et kuidagi räpane ja auklik on kogu see elu neil. Selge see,
et lumi just sulas ja see pole päris Austraalia, kus aastaringi saab
paljajalu käia, aga siiski. Kanada on ju uus "American dream".
Kes veel näinud pole, siis sellise skilliga läksin Kanadasse golfilaagrisse:
